Kuidagi märkamatult sätib Vilbert end aina enam kodukass Kiusu lähedale. Tihti näen, et diivanil ei ole neil just palju vahet ja voodisse mahuvad samuti mõlemad ära. Teise kassiga ei ole suhted nii head. Kuna triibik on enam-vähem Vilpsu suurune, siis arvab ta, et tegemist on talle mõeldud mänguloomaga ja ahistab mu vaest väärikat prouat oma lendhüpete ja taga-ajamistega.
Punane teeb samuti äkilisemate liigutuste peale väikese kähina, aga neist on ootamatult saanud head unenaabrid. Kui Muri ja Murilda on süles, siis Vilps nuusutab nemad ka põhjalikult üle ja vahel sikutavad nad keskele poandud mängupaela igaüks ise kohast.
Täna avanes mul selline pilt Kiusule lähemale nihkuvast Vilbertist:
armsalt põimunud käpad 🙂
Ja vahel katsetab Vilbert lihtsalt piire:
Tegelikult naudib Vilps ikka kõige rohkem minu kaisus unelemist 🙂
