Vaprad võitlejad Muri ja Murilda

Väikeste telliskivide puurist kostev urin tõi neile nimed Muri ning Murilda. Põhiuriseja on Muri ja põhipiiksuja on Murilda.

Pühapäev läks meil hästi, kassipojad sõid isuga ja kastis olid korralikud junnid. Esmaspäeva õhtul aga pani liivakastikoristus nina krimpsutama. Strongholdiga tapetud ussid tulid välja ja neid oli palju. Ussipuntrad.
Sinna juurde lisandus teisipäeva hommikuks veel pruunikat vedelikku mööda puuri igal pool laiali ja kassipoegade õnnetud pilgud, kolmas laug paistmas. Sain aru, et asi on tõsine ja pakkisin kassipojad tööle kaasa, et hiljem leida esimene võimalus kliinikusse jõudmiseks. Nagu ikka, aitas hädast välja Vilde tee kliinik, kus väikesed röövikud jäeti päeva lõpuni tilgutite alla.

Eile õhtul kliinikust saabudes

Eile õhtul kliinikust saabudes

Õhtul järele minnes vaatas arst mulle tõsise näoga otsa ja minul hakkasid põlved värisema. Halvim jäi siiski tulemata, kuigi arstil tekkis kassikeste vedela väljaheite spetsiifilise lõhna järgi tugev kahtlus kassikatkule. Testid olid siiski negatiivsed, aga ega väga lihtsalt ei pea ju pääsema. Giardia on mulle varasemast juba tuttav sõna ja eks tuleb selle parasiidiga nüüd võidelda. Vastavat ravi said nad tänaseni, kokku kolm päeva kliinikus. Täna õhtul tulime koju ravi jätkama. Stomorgyli tabletid ja lisaks Promax kõhule head tegema. Silma ka rohtu ja paar korda päevas pepupesu, kuna need sõbrakesed tahavad üksteist lakkuda. Muri on juba päris tubli, tema kaka on üsna vormis ja ta sööb ise, samas on tema silmad haigemad ja väike nohu ka. Muri kaalub täna nii nagu tulles 700 grammi. Murilda jäi aina väiksemaks – tänaõhtune kaal 500 grammi, 200 grammi vähem, kui laupäeval tulles… Mida temal aga jätkub – see on hääl! Kui ma oma kodu-töö-kliinik-kodu sõite tegin, siis oli Murilda kõige suurem kisakõri. Ta piiksus absoluutselt terve tee ja aina sahmerdas puuris ringi, endal hirmsasti haisev kakarida taga. Muri samal ajal murises taustal. Ime et mind trollist-bussist välja ei visatud… Mingis mõttes oli julgustav – kui jaksab kisada ja puuriust närida, siis ei ole seis veel kõige hullem. Koju jõudes aga väsis kassike ära ja jäi konutama, nii et ööd möödusid ärgates, kella vaadates ja muretsedes, mis hommikul ees ootab.

Vähemalt ei pea neid enam tekiga sülle võtma. Kliinikus ja õhtuti tegelemine on neid inimesega päris kenasti harjutanud. Muri küll uriseb, aga ei hammusta ega löö. Murilda aga on nagu udusuleke, temal on praegu jaksu ainult piiksumiseks.

Nüüd olen jõudnud siis nii kaugele, et puur väikeste röövikutega on mul trepikojas, korteriukse taga. Vilbert elab veel suurema osa ajast vannitoas ja paremat varianti mul pole. Õnneks on koridor keskmiselt soe ja naabrid loomasõbralikud. Loodan, et leian varsti siiski parema lahenduse.

Rõõmu teeb, et hetk tagasi läks Murilda ise sööma. Nüüd saab ainult paremaks minna!

Kolitud koridori

Kolitud koridori

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s