Tillukesed telliskivid

Hoiatus: see postitus sisaldab nuttu ja hala.
Eile tõi viimane oppimata ja püüdmata jäänud emane kass Telliskivi kolooniast oma 2 poega välja. Lugu temast on siin.
Pojad on sündinud aprilli lõpus ja on seega kahekuused. Välja näevad väga rääbud ja väikesed, mis ei takista neid muidugi müramast ja ringituiskamast nagu kodusedki kassipojad. Ilmselt nägid nad eile üldse esimest korda inimest ja ema õpetus eemale hoidmise kohta on neil kahtlemata selge.
Kahv ja transakast kaasas, olin täna hommikul jälle jahiks valmis. Nagu selgus, on pojad koos emaga kinnise aia taga. Nii ma tallasingi turu juures peatuses nõutult edasi-tagasi, sest kunagi ainult moe pärast suletud olnud väravad on juba mõnda aega lukkudega korralikult kinni.
Eks ma äratasin oma veidi kohtlase-kahtlase käitumisega muljet ja varsti lähenes üks eestikeelne proua, kes kurtis, et paha lugu tõesti, et see territoorium nüüd kinni on – ta ei saa enam karikakraid korjata. Aga siis ütles ta veel, et tal pole kirikusse kiiret ja võib mulle näidata, kuidas sinna sisse saab, kuid tema sealt küll minna ei julge. Selgus, et see pool aiast, mille ääres istuvad koledad onud ja teevad oma koledaid asju, on madalamaks vajunud/vajutatud ja kõrge kännu otsa turnides saab sisse tõesti. Ohkasin, surusin oma vastumeelsuse maha, panin välja kogu oma painduvuse ja võimlesin ennast aiast kuidagi üle. Kahlasin läbi nõgeste, ohakate ja klaasikildude objektideni. Väike hallikirju pojake pani kohe põõsastesse ja kassiema tegi kõhh. Kõht oli neil hirmus tühi, aga hirm oli suurem. Ka natukese aja pärast aialippide vahelt pea välja pistnud must pojake oli väga ettevaatlik ja kahvaulatusse ma neid ei saanudki. Puude all kõrges rohus ebatasasel maal oli veel vähem varianti kätte saada. Ja muidugi jooksevad nad lustlikult mööda aiapiiret nagu teades, et nii on nad turvaliselt püüdmatud. Turjast kinni krabamine teisel pool aeda turuputkade vahel jahikaaslasel samuti ei õnnestunud.
Pojad söövad ise, aga nägime korra ka emme tissi otsas veel. Praegu on seega veel vara ema nende juurest ära võtta, kuigi ka see on kindel eesmärk, et ema saaks ometi opitud enne kui järgmine pesakond tulemas.
Kuidas nad küll kõik kolmekesi kätte saaks, see mure käib nüüd minuga kogu aeg kaasas. Suure toiduvajadusega kassiema võib-olla läheks nüüd isegi lõksu, hea õnne korral võib-olla poeg/pojad ka. Õhtuti neid reeglina kohal ei ole, mis võtab ära palju väärtuslikust jahiajast, sest töölkäimisse ei saa paraku kassipüüdmise jaoks pausi teha.
Rääkimata teisest suurest murest, et tegelikult ei ole mul neid kuskile panna. Vannitoas elavad ju mustikud… Aga kuidagi peab ikka saama, sest selle koloonia paljunemine on juba nii hästi peatatud, et veel viimane emane püüda, need kaks poega kodudesse ning siis on neil ülejäänud vapratel ainult vaja seal kuidagi toitjate abiga toime tulla.
Ahjaa, positiivse poole pealt see, et sellele kassiemale on tahtja olemas. Ta ootab ainult, et ta ära steriliseeritaks. Ma ise pole seda inimest näinud, aga agent-kassitädi nii väidab ja arvan, et sellest võimalusest peab kinni võtma ikka. Tagasi tänavale viimine on mulle alati väga raske, aga nagu ikka – sellisele tavalise välimusega arale täiskasvanud tänavakassile koduleidmise võimalus on ebatõenäoline. Võtan siis sellest imest kinni. Kui kassi kätte saan…
Kuigi ma tavaliselt katsun hakkama saada (ikka üks “projekt” korraga), siis praegu on igasugune abi hoiukodu pakkumise, transpordi või ka kulude katmise näol väga teretulnud. Kontakti leiab siit

Täna avanesid sellised pildid:

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s