Tähelepanu! Valmis olla! Start!

Mustikud on juba nii suured, et nende mänguhood tekitavad ühe suuremaid tümpse, matse ja prõmmimisi väikeses hoiuruumis. Et neid paremini kodukassi eluga harjutada ja jooksutreeninguid tõhustada, otsustasin avada ukse. Vaatamata sellele, et selliste kassipoegade tagasipüüdmine võtab ilmselt pool ööd või pooled mu närvid 🙂
Igatahes uks avanes ja järjekorras Vilbert-Misse-Kesse tegid loomakesed oma uudishimulikud esimesed sammud. Üsna kohe kohtusid nad ka kodukass Kiusuga, kelle põhieesmärk oli kaua suletud olnud tuppa pääseda ja leida sealt tema eest varjatud hõrgutisi.
Kohtumine läks intsidentideta ja hiljem palusid mõlemad kohalikud end lihtsalt selle musta tornaado eest evakueerida.
Kassilapsed aga hakkasid avastama. Kõige julgemaks osutus hoopis Misse, kes läks saba seljas igasse nurka ja ei kartnud mitte midagi peale selle, et äkki peab tagasi minema. Vilps natuke vaatles ja ühines õega. Kesse pöördus mitu korda tagasi vannituppa, aga lõpuks oli ka tema siin ja seal, igal pool. Esimesed nuusutamised tehtud, hakkasid Misse ja Vilbert ohjeldamatult kappama. Vaip pakkis ennast kohe rulli ja mina vaatasin, et saaks jalust ära.
Kui otsustasin, et nüüd aitab, siis Vilbertiga läks ootamatult lihtsalt. Väike (noh, suhteliselt :)) lõõtsutav kassipoeg suundus ise oma tuppa. Misse tabasin hetkeliselt puhkepausilt ja ta õnneks ei märganud mu ülevaltpoolt lähenevat kätt. Kesse aga kindlustas selle, et mu eeldused kinnipüüdmisele valeks ei osutuks. Diivani all ja kapi taga. Siis üldse kadunud. Igatahes mitte käeulatuses. Kui oli valida kuhu poole joosta, siis ta loomulikult ei jooksnud õiges suunas vannitoa poole, mille ukse hoidsin lahti ja Vilberti-Misse transpordikasti pakituna. Lõpuks leidsin Kesse telekakapist ja kuna ta ei osanud mind sealt oodata, siis seekord läks kokkuvõttes õnnelikult.
Ma tean, et järgmine kord tuleb tagaajamine veel tõsisem. Peaks muidugi korra katsetama, pärast mitut tundi möllu kassipojad magama vajuvad.
Huvitav on see, et Kesse on praegu kõige kartlikum. Mul ei ole muidugi mingit probleemi teda sülle saada või süles hoida. Ta on armas suurte silmadega nurruloom, aga millegipärast ta kahtlustab kolmikust kõige rohkem.
Misse on väga hea uinuti 🙂 Teda sülle võttes sätib ta end mõnusasti kohe magama ja nii me vahel koos tukumegi.
Vilbert aga areneb mühinal. Ta praktiliselt ei lähe enam minu eest ära. Selles väikeses ruumis. Ootab alatasa vanni äärel ja on näha, et paid meeldivad. Süles, eriti esikäpad õlal, on pehmelt ja mõnusalt ja nurrubnurrub.
Suurest Jooksust ma pilte ei jõudnud veel teha, pidin jälgima, kuhu nad üldse mahuvad ja mida avastavad. Siin on pildid esimestest uks lahti-minutitest.DSC04312 DSC04320 DSC04321

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s