Must pesakond Mustamäelt

DSC02392
Hoiukodusse on saabunud vahva viisik Mustamäelt. Tänavakassi pojad, kelle paitamise ja sülesistumise õpitoad on alles alanud. Mõned õpilased on juba täitsa edasijõunud, mõned vajavad veel järeleaitamist, aga alle kahekuused põnnid harjuvad reeglina kiiresti. Sündinud on nad umbes 20. märtsil 2013 ja kinni püütud eelmise nädala jooksul. 3 poissi, 2 tüdrukut.
Nende ema on Mustamäe kõige kavalam ja ettevaatlikum kass ja teda ei ole juba pikka aega olnud võimalik kinni püüda. Lõkspuuri ta ei lähe ja inimest lähedale ei luba.

Mul on paar päeva olnud aega uute hoiulistega tuttavaks saada ja enamvähem hakkan neil juba vahet tegema 🙂 Alguses panin pärast süleseanssi tegelasi ükshaaval transpordikasti ja siis võtsin järgmise, et keegi oma järjekorrast ilma ei jääks. Valgenina Vilbertiga pole muidugi mingit küsimust, aga ülejäänud tegelased on meetri kauguselt vaadates kõik ühesugused mustad pisimütakad. Täna võtsid nad koristamiseks tühjas puuris suurema maadluse ette ja siis mul oli küll silme eest täiesti must.
Nii lühikese tutvuse järel ma ei oskagi neist rohkemat kirja panna, kui et head kodu on otsimas:
VILBERT – valge ninaotsa, kurgualuse ja sokkidega pesakonna kõige suurema kasvuga kassipoiss. Lasi ennast kõige kauem lõksu meelitada. Tema vehib igaks juhuks veel käpaga ja teeb naljakaid väikeseid plõksatusi ja kähinaid. Süles on natuke kange, aga rahulik ja lubab endaga kõike teha.Tal on imearmsad roosa-mustatäpilised varbad ja valged kõrvatutid.
HESSE – tema sai püütud neljandana ja ka tema näeb natuke pahur kogu aeg välja. Aga palja käega saab ilusti sülle võtta, kus ta ennast väikeseks muhuks sätib. Tema on poiss ja kõige rohkem mõmmiku moodi, natuke ümar, paksu karvaga, millest turritab päris palju ka valgeid karvu välja. Imelikke tuhahalle laike on kasukas, aga arvan, et see on titekarva omapära. Ei saa salata, minu salajane lemmik 🙂
MISSE – kõige väiksem tüdruk, u 800-grammine, samal ajal kui Vilbert on kasvanud 1,2 kiloseks. Lihtsalt imearmas, natuke totu nägu peas, ikka teiste seljatagant piilumas. Eile hilisõhtul jäi mul süles magama nagu väike mänguasi.
LISSE – teine tüdruk. Teda eristab ühe haige silma järgi. Silm saab juba ravi ja ei ole võimatu, et saab päris korda. Otsekui kompenseerimaks seda väikest iluviga, on temas praegu kõige rohkem julgust ja inimsõbralikkust. Lisse on leebe, aga samas tahaks süles olles pigem ringi uudistada kui rahulikult pikutada. Algatab praegu mängud ja on üldse õhtujuht.
KESSE – koos Lissega esimesena kinni püütud, poiss. Tema kohta ma praegu ei oskagi suurt midagi kirjutada, sellepärast jäigi tema nimeks Kesse 🙂 Kes on Kesse, selgub seega mõnevõrra hiljem. Praegu tean, et talle süles meeldib ja et tal on imenatuke valget mustas kasukas, nagu teistelgi pealtnäha mustadel. Süles täitsa mõnuleb.
On teada, et üks kassipoeg (võib-olla ka kaks) on veel, aga viimastel päevadel pole teda kahjuks näha olnud.

Pean leidma aega nende kõigi jaoks, aga viiega on ikka raskem küll kui ühe-kahega. Olen tavaliselt arglikuvõitu kassipoega hoidnud enda juures ja paitamistega harjutanud vähemalt tund aega õhtuti ja kauemgi, aga 5 tundi on mulle natuke raske ülesanne. Olen siiski optimistlik ja arvan, et saame sõpradeks üsna pea. Juba mängivad minu nähes ja enam ei istu puuri taganurgas nagu esimesel päeval.

Natuke väsinud kolmik

Natuke väsinud kolmik

Julge Lisse

Julge Lisse

Hesse. Vist :)

Hesse. Vist 🙂

See peaks olema Kesse :)

See peaks olema Kesse 🙂

Lisse näitab eeskuju

Lisse näitab eeskuju

oi kui pikk keel :)

oi kui pikk keel 🙂

väike Misse

väike Misse

Vilbert, kes muu

Vilbert, kes muu

Advertisements

One response

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s