Viiru on täitsa valmis kodukass. Võttis harjumine mis ta võttis, aga nüüd on talle selge, et oht on möödas.
Et köök on vannitoast kakskümmend kassipikkust otse joosta ja siis natuke vasakule.
Et selles toas, kuhu uks oli tükk aega suletud, on palju põnevaid riiuleid, kust asju maha kukutada.
Et ahju otsa saab kõige paremini kiirelt joostes.
Et ka ahju otsast saab sinna ära pandud asju maha kukutada.
Et mida rohkem palle majapidamises, seda parem.
Et ühes köögikapis on vist midagi head, tasub käpaga ust lahti kangutada.
Et teisi kasse võib narrida, niikaua kui on kiired jalad.
Et kui kutsutakse Viiru-Viiru, kss-kss või kussaoled Soolikas, siis tuleb minna.
Et pai võib küsida ka keset suurimat mänguhoogu.
ausõna, seda diivanit oli juba enne mind kratsitud
Viiru kolib nädala lõpus Kassijaama suurde hoiukodusse, et ruumi teha väikestele kassipoegadele.
Viirul on nii peenike talje nagu mõnel peenel preilil.