Julgustükid vol 2

Mõni päev tagasi ületas Viiru hirmufaktori, mis takistas teda seni vannitoast ülejäänud elamisse astuda, kuigi juba üsna pikalt olen ust õhtuti lahti hoidnud. Pallimängud ja muidu müdistamised lõpevad vannitoa piiril nagu Nukitsamehe filmis, kus tumedast metsast päikeselisele aasale minekut takistas nähtamatu sein. Mitte et vannituba oleks mingi tume mets, aga Viiru ilmselt vajas aega järgmise sammu jaoks.
Hommikuti eelistab Viiru aknalaual ja kratsipuul passimist, aga muutub seda aktiivsemaks, mida lähemale jõuab aeg keskööle. See ei klapi sugugi minu elurütmiga, aga kassi arengu nimel olen nõus oma uneaega natuke loovutama 🙂
Niisiis, ühel õhtul märkasin oma triibiku üllatusest suuri silmi ja tardunud varitsusendit ning lähemalt vaadates selgus, et Viiru oli juba peaagu suurde tuppa jõudnud. DSC01935 Kõige suuremaks motivaatoriks ongi teised kassid, aga loomulikult ka uudishimu iga uue nurga, hääle ja lõhna vastu. Esimesel õhtul ta koridori otsast kaugemale ei jõudnud, aga eile tehti täistiir suurele toale, iga natukese aja tagant televiisori suunas kahtlustavaid pilke saates. DSC01979 Vähemagi ehmatuse peale jookseb ta oma turvatuppa tagasi, mis mulle muidugi sobib, sest ööseks ma teda lahti jätta ei taha. DSC01983
Mulle tundub, et julgusega koos kasvab ka iseloom 🙂 Olen paar korda saanud kena käpahoobi. Ükskord siis, kui õnnestus talle pai tehes särtsu anda ja teine kord, kui talle ei meeldinud, kui näpuga nina katsusin. Aga ega mulle tossikesed-kassikesed ei meeldigi ja 99% ajast on Viiru siiski kõige painurujam kass oma auulis.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s