Väikesed sammud

Liivakast on nüüdseks unustatud pesakoht, pealegi võttis üks kiuslik inimene paitamise ajaks kaane pealt ära ja siis polnud sellest mingit korralikku peidukohta enam. Viiru kolis selle ülekohtu eest aknalauale. Seal on meil igaõhtused seansid, kus mina istun mugavalt tema kõrval ja muudkui silitan ja kammin ning Viiru nõudliku puksimisega ootab aina lisa. Nurr tuleb nüüd juba umbes kolme minutiga.
Aga muidu on elu ikka hirmus, iga nurga taga varitseb midagi tundmatut. Seetõttu on kõige kindlam on liikumatult püsida, võimalikult madalana ja kahtlustava piilumisnäoga.
Ükskord tundus Viirule, et kraanikauss on kõige kindlam koht. DSC01519
Ja kratsipuu pesa kulub ka vahel varjendina ära. DSC01529

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s