Väikesed sammud

Liivakast on nüüdseks unustatud pesakoht, pealegi võttis üks kiuslik inimene paitamise ajaks kaane pealt ära ja siis polnud sellest mingit korralikku peidukohta enam. Viiru kolis selle ülekohtu eest aknalauale. Seal on meil igaõhtused seansid, kus mina istun mugavalt tema kõrval ja muudkui silitan ja kammin ning Viiru nõudliku puksimisega ootab aina lisa. Nurr tuleb nüüd juba umbes kolme minutiga.
Aga muidu on elu ikka hirmus, iga nurga taga varitseb midagi tundmatut. Seetõttu on kõige kindlam on liikumatult püsida, võimalikult madalana ja kahtlustava piilumisnäoga.
Ükskord tundus Viirule, et kraanikauss on kõige kindlam koht. DSC01519
Ja kratsipuu pesa kulub ka vahel varjendina ära. DSC01529

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s