Tere Triibuline Telliskivi!

Õnn oli täna minuga. Ma pomisesin omale hommikul väljudes “telliskivi kotti”, ju aitas 🙂
Läksin jahile varakult, turg oli äsja avatud ja rahvast väga vähe liikumas ning kassid toitmata. Kõigepealt suhtlesin ühe turumüüjaga, kes ütles, et ma olen õiges kohas, kassid jooksevad siin kogu aeg ringi ja üks on vist ka tiine. Aga turu poolel ei kohanud ma täna ühtegi kassi ja nii läksin tuttavasse kohta, kus tean, et sõbrakesed elutsevad. Ksskss ja juba tulid esimesed mustad poisid ringutades alajaama alt välja, unised näod peas.

esimesed uudistajad

esimesed uudistajad

Üks läks kohe poolde lõksu, teine tahtis samuti ennast kaasa pakkuda.
kas mina võiksin tulla?

kas mina võiksin tulla?

Samal ajal nägin oma objekti teiste taga piilumas. Sehkendamist oli üsna palju, poisse eemale meelitada, objekti samal ajal lähemale. Krevette loopisin ühte suunda, krõbinaid teise. Ja pilte ju tahtsin ka teha.
siin ta mõtles ümber ja lõpuni ei läinud

siin ta mõtles ümber ja lõpuni ei läinud

Siis tuli veel tuttav opitud valge-musta-lapiline telliskivi tere ütlema. Vaatasin just üle, et tema oli mul vannitoas kardinaid lõhkumas umbes täpselt aasta tagasi. Mul on hea meel, et ta on alles.
taaskohtumine

taaskohtumine


Igatahes läks lõpuks kõik nii hästi, et teised kassid olid kuskil eemal, triibuline objekt käis aga ümber puuri ja ajas mu südamerütmi sassi. Lõpuks oli isu suurem kui hirm ja lõksus ta oligi!
käes!

käes!

Niikaua kui transport ootasin, kogunesid must telliskivi ja lapiline ka ning jätsid sõbraga hüvasti (kes teab, võibolla nägemist). Must istus lina peal ja mängis sellega lustlikult. Triibuline telliskivi üritas end igati välja litsuda ja vigastas natuke huult või lõuga, aga mitte hullusti.
just autosse pakitud

just autosse pakitud


Praeguseks on kiisu kolinud mu vannituppa puuri ja liivakasti kössitama, nagu enamus tänavakasse kipuvad tegema. Pehmet aset ei oska nad alguses hinnata.
olukord on soe, aga hirmus

olukord on soe, aga hirmus


Milline paistab kurva näoga triibiku iseloom ja mis edasi saab, kirjutan juba uutes postitustes.

Telliskivid ootavad

Hoiukodu on Traksi päriskoju kolides jälle valmis pakkuma patja ja pasteeti mõnele õnnetule tänavakassile. Mu iseendaga tehtud mõtteline leping kohustab mind alustama jahiga järjekordsele Telliskivi kassile. Talv, autoliiklus ja kahjuks ka julmad inimesed on sealset kolooniat vähendanud, aga sellegipoolest on neid siin ja sealpool turuväravaid alles rohkem kui ükskõik millisele loomasõbrale meeldiks.
Kõiki aidata ei jõua, aga alustan jälle tasapisi, mõne emase kiisu püüdmisega. Siin on nendest 2, kurva näoga triibuline telliskivi ja kaotatud kõrvaotstega hallikirju telliskivi, kelle pildid tegin oktoobris.


Ma ei luba endale muud, kui et ma proovin. Mõlemad kassid on arad, kurb triibu ilmselt ka kuriloom, kuna kuuldavasti äsab oma tuttavatele toitjatele igal võimalusel käpaga. Mina saan talle kõige rohkem kahe meetri kaugusele. Alati on kohal poole hakkajamad poisskassid, kes läheksid kahtlemata julgelt toidu peale lõksu. Mis nipiga saan kätte õige objekti, ma praegu ette ei kujuta. Kahjuks on ka peatusetagune tühermaa nüüd läbipugemiskindlalt suletud… Õnne peab olema, mis muud, tahtmine ja jahivarustus on olemas.
Kui pikaks jahiooaeg kujuneb, ei oska arvata, sest iga päev ei ole võimalik püüda, aga jaht algab ilmselt lähipäevil, kui ilm just päris lumetormiks ei pööra.