Teine nädal, tagasikäik

Eelmine pühapäev oli viimane päev, kui oma puuritelliskivi viimati puudutada sain. Pärast seda on ta iga päevaga enam oma senisest tuimast kestast välja tulnud ja tutvustanud ennast mulle kui mittesõbralikku, et mitte öelda kurja kassi. Ma näen, et ta on puurielust stressis ja näen, et talle inimene ei meeldi ja pean välja ütlema, et mina teda sellise ajaga nagu plaanisin temale pühendada, taltsutada ei suuda, sest lootus kadus ära. Enam ei julge ma talle oma kätt lähedale panna, sest pappkarpi varjuvast arglikust loomast on saanud metskass, kes kohe, kui ma puuriukse avan teeb hüppeid või on hüppevalmis näo ja asendiga, ise samal ajal madalalt unnates.
Täna hommikul oli ta esimest korda ennast istuvasse asendisse sättinud, ilmselt et saaks kiiremini mulle pihta.

pealtnäha päris ontlik kiisu :)

pealtnäha päris ontlik kiisu

Veekaussi selle hoidjast võttes ja tagasi asetades lendab iga kord ehmatusega osa vett põrandale. Plõksib ja jõnksutab ennast mulle lähemale, ju ma olen siis nõrganärviline 🙂 Toidunõu saan õnneks ruttu kätte. Liivakasti (vahetasin selle väiksema vastu, et tal oleks veidi enam ruumi liikuda) tõmban läbi suletud puuri pika harjavarrega endale lähemale, et see siis kiiresti välja tõmmata. Tagasipanek samamoodi, kõigepealt ahvikiirusel ukse ette ja siis harjavarrega nügin õigesse kohta. Se pilk, urin ja hüppevalmis keha on lihtsalt nii hirmus 🙂
Sellised ilmed vaatavad mulle iga päev puurist vastu ja ma ei valeta, kui ütlen, et iga päevaga läheb asi hullemaks. Osad pildid on nädala algusest, kus ta püsis veel tagumises otsas ja puuris toimetada oli natuke lihtsam. DSC01290

DSC01292

DSC01281

DSC01285
Kui ma proovin teda suletutiridvaga puudutada, nii nagu meie tutvuse alguses, siis see saab kohe hammustada ja käpaga. Ainuke rahuhetk on, kui määrin teise otsa hapukoore või vitamiinipastaga, siis seda ta lakub, kordagi minuga silmsidet kaotamata.
Vahepeal ma mõtlesin, et äkki tal on opist paha olla ja sellepärast kurjustab. Kõhu alla ei saanud ma vaadata, aga kord oli ta end keeranud sobivasti külili ja paistab, et haaval pole viga. DSC01287
Olles lülitanud välja oma südame ja sisse mõistuse hääle, tean ma nüüd, et see kass läheb oma vanasse elupaika tagasi, kus ma tean, et nälga ta ei jää. Kahjuks ei saa ma sellega enam kaua oodata, sest oppimata emaseid on seal veel mitu. Hallikirju külmavõetud kõrvadega kiisu viskab oma toitja ees külili ja keerutab, ehk läheb temaga paremini.
Kui külmakraadid natukenegi järele annaks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s