Nihverdis otsib kodu

On aeg Mjauki “müüki” panna. Muidugi oleks tore, kui oskaksin teda kirjeldada tavapärastes kodustes tingmustes elutseva kassina, aga vara veel selleks. Praegu elab ta oma privaattoas ja näitab seal kõiki oma oskusi, niipalju kui mahub ja niipalju kui julgust. On muuhulgas tubli hiirejahtija. Käpaga hiirele pähe ja sabapidi hambusse on käkitegu. Aknalaud kõlbab veel küll, aga ainult pikutamise- ja turvakohana, kuhu põrgatakse hops ja vups tagasi, kui keegi teeb liig äkilise liigutuse. Näiteks ei tohi käsi läheneda ülevalt alla pea suunas. See on väga hirmus! Aga muud sügamis- ja pailiigutused sobivad küll, Mjauki puksib peaga vastu niipalju kui jaksab ja kaotab või tasakaalu, kui neljal käpal tammudes kord vastu seina, siis kratsipuud ja siis põlve pihta end kukutab.

Rahulik kass tema kohta ilmselgelt öelda ei saa, aga nooruke, umbes aastavanune kassineiu ei peagi seda ju olema. Ütleksin lausa, et ta on üks igavene nihvik, kes ei malda hetkeksi ühte asendit hoida, vaid muudkui peab keerutama, siis pikali viskama, kord siitpoolt pugema ja sealtpoolt kõõluma. Öösiti on ikka suuremat  müdinat kuulda ja mind ta enam samuti praktiliselt häbene. Tuleb vastu, vaatab mis söögiks ette kantakse ja pärast väikest kõhklust litsub end jälle vastu kätt või jalgu või mis iganes ette jääb. Nurr on loomulikult lakkamatuks saatjaks. Pean küll ütlema, et pärast kammitsevatest kraedest-kleitidest vabanemist sülesolekust Mjauki enam eriti ei hooli. Palli järel karata, mööda vanniäärt jalutada või aknal linde vahtida on palju mõnusam tegevus.

Kasukas aga juba läigib justkui oleks õlitatud. Stressikarv on maha tulemas ja tõeline ilu paistab välja. Ükspäev ütles mu teinepool, et miks vannitaos mustad karvad lendavad. Mina rahulikult vastu, et meil on ju seal must kass, mäletad.  Kui hiljem läksin Mjauki juurde, siis pidin pikali kukkuma – kõik kohad olid paksude mustade tuustakatega kaetud! Olin unustanud varem väljakraasitud hunnikud maha ja eks nendega siis tehti peen disain heledale vaibale ja igale poole, kuhu vähegi karvad pidama jäid. Mjauki ise oli muidugi rahul.

Mina olen ka väga rahul. Kass, kes alles oli tänaval umbusklikuna kõigi vastu, kes peatusid teda vaatama või süüa andsid, on nüüd mul kodus ja lööb iseloomu poolest üle mõnegi pirtsaka käpagavehkiva diivanikaunistuse, kes on terve elu gurmeed söönud ja patjade vahel maganud. Mjauki, kes elas oma esimesel eluaastal üle miinuskraadid ja tuisud, vahelejäänud söögikorrad, kõutside kiusamised  ja sai vähem kui kuu aega  tagasi elu esimese pai, on pikisilmi ootamas oma inimest.  Kannatlikkust ja lahket meelt ootan tema tulevaselt kodult kindlasti, sest esialgu on  Mjauki võõrama inimesega  ettevaatlik ja veidi pelglik. Loodan ja usun, et leidub kodu, kellele meeldib nagu mullegi musta karva terase silmavaatega vahva kiisu, kellel südamekujuline valge märk rinna ees säramas ja  sees palju vaprust ning hellusejanu.

.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s