Kassil nimi ja kassil mure

Must telliskivi, kelle ametlikuks nimeks sai Mjauki, on pakkunud mulle palju toredaid hetki. Pikad pühad lubasid temaga rohkem tegeleda ja oi, kuidas ta seda ootas. Kui muidu on ta puurinurgas üsna liikumatult nagu tõesti üks must kivikamakas, siis nii kui jälle pea- ja kättpidi puuri ronisin, oli ta hops püsti ja hakkas peaga vastu puksima ning kikivarvul tammuma, nurrumisest rääkimata. Kuna vahel viskas ta mulle kõhu ette, siis sain hästi jälgida ka opihaava. Kuni eilseni oli pilt päris ilus, aga eile õhtul oli haav natuke lahti ja pikk niit tolgendas väljas. Mure suur, kass jäi ööseks söögita ja hommikul kliinikusse ülevaatusele.

Arst arvas, et Mjauki oli haava kallal korralikult oma kareda keelega tööd teinud, igal juhul vajas see uut narkoosi ja õmblemist. Samuti ehib kaela mõneks ajaks plastikkrae. Kliinikust tulles on mu armas hoolealune väga uimane ja õnnetu moega.  Kuigi tahaksin tema juurde puuri ennast kerra tõmmata, pean lohutamise ja jälgimisega leppima. Väike vapper Mjauki, et neid vintsutusi peab tal ka nii palju olema.

PS Teised telliskivid on jälle kadunud. Kassitädi ei ole neid nädal aega ühelgi hommikul näinud ja ka mina ei ole neid enam trehvanud. Mis seal küll toimub…

Advertisements

2 responses

  1. Mina nägin täna kahte, kui kella kuue ajal töölt tulin. Üks hallikarva triibik ja must valge laiguga kurgu all. Olid siukse isase moega mõlemad 😀 Aga Mjaukile palju rõõmu ja jaksu oma pere ära oodata!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s