Jaht eile taas ei õnnestunud, seega kõik panused olid tänasele. Otsustasin kohale minna eriti vara, enne esimesi turulisi. Tuttavad kassid-telliskivid olidki kõik end üles rivistanud.
Olin rõõmus, et kuhugi ei ole kadunud ka Muksu2 (poisskass), keda mitu päeva vahepeal ei olnud näha.
Söödaks olid kaasas krevetid (edu toonud ka varem) ja abivahendiks nöör, mis aitas möödunud suvel kinni püüda ka ülikavala ja ettevaatliku väikese Ninja, kes samuti ei julgenud kunagi lõkspuuri lõppu välja minna. Nööri sidusin lõksu vardamehhanismi külge ja üle jäi ainult oodata, mis juhtuma hakkab.
Kassidel olid silmnähtavalt kõhud tühjad ja minu objekt ei kartnudki täna eriti mu askeldamist. Loopisin Muksu2-le ja opitud telliskivile krevette ja krõbinaid eemale, et nad mind ei segaks. Objekt läks ja koukis küünega riburadapidi maha poetatud krevette omale maiustamiseks, aga jälle ei läinud vajaliku kauguseni välja. 
Vahepeal pidin ka lõksu asukohta vahetama. Lõpuks läks ta siiski vähemalt puuri keskele. Sel hetkel otsustasin riskida taganeva kassi sabaga ja tõmbasin nöörist, endal süda kuskil kurgus kloppimas ning kõrvus kõva kohin. Õnnestus! Panin lina puurile peale ja kassike jäi sinna rahulikult ootama, kuni abivalmis inimene autoga järele tuli.
Nüüd on must valge südamekesega kiisu mul vannitoas puuris, hetkel palju rahulikumana kui tema valgelapiline sugulane samas etapis. 
Opile proovin saada nii ruttu kui kliinik ja minu logistika seda võimaldavad.
Väga tore! No, ma arvan, et tema oma erilise välimusega, peab küll koju saama.