Must telliskivi ka lõpuks käes!

Jaht eile taas ei õnnestunud, seega kõik panused olid tänasele. Otsustasin kohale minna eriti vara, enne esimesi turulisi. Tuttavad kassid-telliskivid olidki kõik end üles rivistanud. Olin rõõmus, et kuhugi ei ole kadunud ka Muksu2 (poisskass), keda mitu päeva vahepeal  ei olnud näha.

Söödaks olid kaasas krevetid (edu toonud ka varem) ja abivahendiks nöör, mis aitas möödunud suvel kinni püüda ka ülikavala ja ettevaatliku väikese Ninja, kes samuti ei julgenud kunagi lõkspuuri lõppu välja minna. Nööri sidusin lõksu vardamehhanismi külge ja üle jäi ainult oodata, mis juhtuma hakkab.

Kassidel olid silmnähtavalt kõhud tühjad ja minu objekt ei kartnudki täna eriti mu askeldamist. Loopisin Muksu2-le ja opitud telliskivile krevette ja krõbinaid eemale, et nad mind ei segaks. Objekt läks ja koukis küünega riburadapidi maha poetatud krevette omale maiustamiseks, aga jälle ei läinud vajaliku kauguseni välja. Vahepeal pidin ka lõksu asukohta vahetama. Lõpuks läks ta siiski vähemalt puuri keskele. Sel hetkel otsustasin riskida taganeva kassi sabaga ja tõmbasin nöörist, endal süda kuskil kurgus kloppimas ning kõrvus kõva kohin. Õnnestus! Panin lina puurile peale ja kassike jäi sinna rahulikult ootama, kuni abivalmis inimene autoga järele tuli.

Nüüd on must valge südamekesega kiisu mul vannitoas puuris, hetkel palju rahulikumana kui tema valgelapiline sugulane samas etapis. Opile proovin saada nii ruttu kui kliinik ja minu logistika seda võimaldavad.

Advertisements

One response

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s