Mutikasukaga Muksu

Kui Migrit saab kirjeldada praktiliselt ülivõrdeis, siis võib jääda mulje, et Muksule jääb selline “tavalise mustvalge” venna roll. Jah, muidugi tavaline – valged sokid ja põlvikud, valge manisk, muidu hiilgav must kasukas. Selliseid kasse on oi kui palju. Aga kui mina Muksule otsa vaatan, siis ta on täiesti eriline. Ümar, südamlik, naeratuse äratav kassipoisi nägu ja proportsionaalne, veidi ruudukujuline keha. Kasukas on ülitihe ja vaatamata eelmise elu juhuslikule toiduvalikule täiesti sametjas. Nagu mutil 🙂

Kas Muksu on ka suur möllukutt, seda veel ei tea, praegu toimub alles uue ümbruse avastamine ja harjumine, veidi pallitogimist ka, aga pigem paistab ta olevat selline mõtlik ja tasahilju uurija tüüp. Süles libistab end maha, kui tüütuks läheb, aga temaga on mõnus toimetada – ei mingit küünistamist või hammustamist või urinat. Ainult nurr ja kurr käib paidega kaasas. Ja et kõik ausalt ära rääkida, siis häälepaelad on tal tõesti võimsad – tänane öö ja hommik oli vahetpidamata üks mjauuuuu ja piuuuuuu. Seda tehakse ka süles ja paitamise ajal, pikali ja püsti. Hakkasin juba muretsema, aga õnneks on ülejäänud päev olnud vaikne. Eks paistab, kas see läheb sisseelamise arvele või ongi jutukas poiss.

Õe Migriga koos ma pole neid veel müramas leidnud, aga armsaid magamisasendeid võetakse kogu aeg. Nagu viimasel pildil – üks pesast “välja voolamas”, teine niisama põrandakütet nautimas. Ikka teineteise lähedal.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s