Mutikasukaga Muksu

Kui Migrit saab kirjeldada praktiliselt ülivõrdeis, siis võib jääda mulje, et Muksule jääb selline “tavalise mustvalge” venna roll. Jah, muidugi tavaline – valged sokid ja põlvikud, valge manisk, muidu hiilgav must kasukas. Selliseid kasse on oi kui palju. Aga kui mina Muksule otsa vaatan, siis ta on täiesti eriline. Ümar, südamlik, naeratuse äratav kassipoisi nägu ja proportsionaalne, veidi ruudukujuline keha. Kasukas on ülitihe ja vaatamata eelmise elu juhuslikule toiduvalikule täiesti sametjas. Nagu mutil 🙂

Kas Muksu on ka suur möllukutt, seda veel ei tea, praegu toimub alles uue ümbruse avastamine ja harjumine, veidi pallitogimist ka, aga pigem paistab ta olevat selline mõtlik ja tasahilju uurija tüüp. Süles libistab end maha, kui tüütuks läheb, aga temaga on mõnus toimetada – ei mingit küünistamist või hammustamist või urinat. Ainult nurr ja kurr käib paidega kaasas. Ja et kõik ausalt ära rääkida, siis häälepaelad on tal tõesti võimsad – tänane öö ja hommik oli vahetpidamata üks mjauuuuu ja piuuuuuu. Seda tehakse ka süles ja paitamise ajal, pikali ja püsti. Hakkasin juba muretsema, aga õnneks on ülejäänud päev olnud vaikne. Eks paistab, kas see läheb sisseelamise arvele või ongi jutukas poiss.

Õe Migriga koos ma pole neid veel müramas leidnud, aga armsaid magamisasendeid võetakse kogu aeg. Nagu viimasel pildil – üks pesast “välja voolamas”, teine niisama põrandakütet nautimas. Ikka teineteise lähedal.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s