Telliskivi kassidest

Sellest on varsti 2 nädalat, kui minuni jõudis abipalve aidata Telliskivi trammipeatuse taga elavat kassiperet. Kohe Balti jaama turu kõrval. Tean seda kohta küll ja et hulkuvad kassid on sinna kui needitud külge. Mõned turul käivad kaastundlikud inimesed ja kohalikud kassitädid neid nälga ei jäta (võiks öelda, et toidulaud on neil lausa rikkalik), aga paljunemisele aitavad sellega pigem kaasa.Viimasel ajal olen lausa vältima hakanud sealtkaudu liikumist, ega õnneks või kahjuks see mu põhirada ei olegi. Ometi tekkis taas  südamevalu nüüd vastu talve, kui uutest poegadest  info tuli. Sama kandi Jänku ja Jepega läks hästi, aga nende ema kahjuks  toona kätte ei saanudki. Räägitakse ka, et igal aastal on seal sügisel hulk kasse, aga kevadeks palju vähem.

Olen ammu endale selgeks mõelnud, et kõik kasse kuidagi aidata ei saa, aga millegipärast otsustasin seekord natukenegi proovida.

Neid uusi poegi aga ei olnudki nii lihtne leida. Kuuldavasti keegi neid ikka nägi, aga pigem päeval-hommikul. Tavalise tööajaga inimese tegi see teadmine kurvaks ja lootusetuse tunne süvenes iga päevaga, kui õhtuti kassipoegi näha ei olnud.

Suuri kasse tahaks samuti aidata, kõik nad on ilusad ümarad ja paistavad terved. Kahjuks aga inimestega üsna pelglikud ja sellistele kassidele kodupakkujaid praktiliselt ei ole. Siinkohal lubadusi ei anna, aga plaanis on vähemalt poegade ema püüda ja steriliseerida. Ja mõned vahvad sellid-plikad  on mul endal südamesse pugenud, praegu lihtsalt ei tea, kas neid saab aidata. Need on kevadised pojad, praegu umbes 7 või 8-kuused noored kassid, elu esimese talve ootel.

Niipalju taustast. Täna oli siiski õnnelik päev, kohe hommikul olime kahva ja puuriga kohal ja oligi väike must kassipoeg meid “ootamas”. Pärast tund aega katsetamist ja läbi aialippide tõttvaatamist olime juba alla andmas, aga viimaks otsustas pojakene aia tagant lageda peale tulla ja siis ta juba kahva sees oligi. Hurraa!

Täna kahjuks teist poega üldse ei näinud, aga loodan ikka, et temagi alles ja  ennast peagi näitab.

“Tore” on muidugi ka see, et seal trammipeatuses aia taga tühermaal oled justkui püünel, kõik turulised ja trammiootajad rivistavad end aia äärde ja kommenteerivad, kes kurjalt, kes kaastundlikult, kes õpetussõnu jagades. Aga kassikeste aitamise nimel tuleb see kõik ära kannatada ja isegi unarusse jäänud vene keel saab niimoodi uut praktikat 🙂

Väga suur probleem on selles, et ei saa lihtsalt aru, milline kass on kassipoegade ema. Pojad on reeglina olnud ühe ja sama kassiga koos, aga olin täna peaagu kindel, et sel emmel on kerakesed taga :). Ei tea…Ülejäänud kahest noorest kassist ei saa samuti aru, kes nad on, poja juurde hoiavad kõik ja kassipoeg tundus kõigiga läbi saavat. Ainult üks suur isane, tõesti pirakas, ei jäta kahtlust, aga tema on ka pigem eemaltjälgija. Ja neid on veel, kõik lihtsalt pole korraga platsis.

Nii et praegu on vaja veel leida ja kätte saada teine väike poeg ja siis proovida sisetunde või ma ei teagi mille järgi otsustades kätte saada üks või rohkem emastest kassidest. Steriliseerida ja siis… ilmselt tagasi. Kurbus tuleb peale sellele mõeldes ja ainus lootus on, et ehk juhtub ime ja need ilusad noored kassid selle lühikse aja jooksul enne ja pärast oppi osutuvad siiski potentsiaalseteks sõberkassideks. Palun hoidke pöialt.

Siinkohal suur aitäh kõigile püüdmis-, passimis- ja tassimisabilistele! 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s